Olles töötanud juba 15 aastat oma elust, vähemal vôi suuremal määral, olen nüüd lôpuks aru saand, et ma olen ikka täielik üksitegutseja, heidik, gruppe vâltiv ja neis mitte kâituda oskav tûûp. Isegi vabatahtlikkuse alusel ja noobli ideega ühingutesse ma ei sobi. Mulle meeldib see kôik idee tasandil, aga siis, kui kôik need vabatahtlikud, tôôkad, idealistlikud, eiteakustaegaleidvad, kôigeganôusolevad inimesed hurraaga hârjal sarvist haaravad, siis mul on alati tahtmine ôelda, et aga eiiiiiii, nii see ei kâi ikka, mis môte sellel on, kas te unustate selle punkti vôi siis selle ohu... oijah.
See vahutamine on pôhjustatud tânasest arusaamatusest. Olen nimelt ûhe sôbranna noobli, kaasaegset kunsti promova ûhingu liige, sekretâr, peaks tegelema kodulehekûlje, promo ja muu sâârasega. Valmistasin siis ette pressiteate. Saadan âra. Saabub vastus, et tema jaoks on see liiga ametlik, ta tahaks poeesiat, literatuursust! Pfffffffffffffffffffffff! Mis môttes?! Poeetiline pressiteade! Hahh! Selleks, et mingi kohalik kapsaleht sellest âra ehmuks? No ma ei tea, igatahes seal seltsis on nûûd olukord selline, et me pole peaaegu kunagi nôus ûksteisega. Erinevad taustad, ûhtemoodi kehvad iseloomud... Ma peaks sama asja raames kirjutama varsti mitmelehekûljelise artikli, mis lâheks ilusate fotodega ûhte kvaliteetajakirja, aga ma pole kindel, kas ma oskan tema jaoks piisavalt poeetiliselt kirjutada. Üks kunstnik kirjutas ennast tutvustades nt sellise ebaloogilise jama kokku, et loe ja imesta. Muidugi lâhevad erinevatele inimestele erinevad asjad peale, aga tundub, et lihtsus vôrdsustatakse tihti lolluse vôi igavuse vôi mitte-nii-kultuurne olemisega. Seevastu, mida segasem su jutt on, seda intellektuaalsem sa nâid. Sama asi kehtib ka nt lastekirjanduse kohta- ûritatakse olla originaalsed, aga vâlja kukub mingi njemjaasanjerôôba lugu, mis ei liiguta lapses lillegi ega ôpeta talle midagi.
Jutu point on selles, et millal, oh, millal, ma lôpetan samasse âmbrisse astumise.
Sa pead lihtalt ambersest mooda astuma. Mina olen ka nagu sina..suht uksi meeldib asju ajada siis teadd vahemalt, kuidas asi tehtud saab ja loodad heale iseendale. Ja muide sa saad vaga hasti hakkama ka jubedate asjadega.. noh kujuta vaid ette, et imala artikli kirjutamine on kui mahkme vahetamine, peaasi et sita kaelast ara saab:)
VastaKustutajah, nii see on - igal alal asendatakse tegevus tekstide tootmisega, mis omakorda vallandavad kommenteerivaid tekste ja lõpuks pole kellelgi aega lugeda ilukirjandust ja lõpuks ei saa keegi enam tekstidest, sh ilukirjandusest aru ja lõpuks on lugemine eksklusiivne tegevus äravalitutele. Sa ikka teadsid, et ajakirjanikud on prostituudid. Loe Daniel Vaarikut, ütlen ma sulle.
VastaKustuta