Tähistamaks kahenädalast tasustamata sundpuhkust kahe töölepingu vahel ja eesootava vaesuse ja maailmalôpu puhul (on meil küünlad varutud? olete tellinud maakaubast korvi "Special Apocalypse"?) tuli peale haigus. Ma olen nagu vana mootor, mida ei tohi kunagi seisma jätta, muidu ta ei lähe enam käima. Nagu tâdi Heljo ikka ûtleb: "Mul käed peavad ikka käima!"
Aga nalja kah. Môni päev tagasi vaatasin ilm.ee'st veebikaamerat. Kell oli umbes 16. Kaamera lâks kâima ja mitukûmmend sekundit olin veendunud, et midagi on katki, lehekûlg jampsib, sest kôik oli kottpime. Ja siis tuli muidugi meelde. Et kell 17 ongi pime sel aastaajal. See on kuidagi meelest lâinud.
Samuti valmistan ette meie Eesti-sôitu nagu maakaup maailmalôppu. Korraga tuli meelde, et veebruaris on ju lastele tarvis talvesaapaid. Önneks leidsin siit ûhed seemisnahast ja teised kummist (khm khm).
Moodustunud on ûhine sôpraderinne, kes keelavad meil siit âra sôita. See on vahel pâris tûûtu : oled kuskil lôôgastaval olengul, kui âkki hakkab viis inimest rûndama, et ei lâhe te kuhugi, teie ei otsusta, unustage âra, ja see ainult pikendab mu piinu, sest meil pole ikka mitte mingit konkreetset ideed. Ideid on, aga otsustada on raske.
Üks paks ja uimane kärbes lendas tuppa, kevadekuulutaja?
jah, Eestis on pime, vanaema jõuab töölt koju kell kaheksa - toas on hundi- ja koeralaut, vanaema toas on elektrisaag - igaks juhuks!; must kass on närviline ja hammustab kõiki kassisõpru, onu oskar on aktsioonis, onu sander on opositsioonis; rotid on ootel ja tihased on vihased. Ainus, kellele loota, on tädi Maris, kellega koos võib alati pitsabaari ja pubisse minna!
VastaKustuta