Elu seeski poleks uskunud, et ma kunagi millestki sellisest kirjutan. Vôi et ma üldse midagi sellist tunnetan, ma va kalgi südamega inime. Aga mul on algusest peale tunne, et siin korteris on peale meie keegi veel. Kuulen hääli noh. Aga see on selline hea kohalolek, mitte midagi ôudsat.
Eile hommikul kuulsime môlemad R.-ga selgelt kolme koputust aknale vôi meie aknaga uksele. Kohale minnes polnud ukse taga kedagi. See kordus veel üks kord. Ja siis paari tunni pärast, lôuna ajal ilmus ühtäkki meie ukse taha üks hiiglaslik must koer. Kraapis ukse taga, tahtis sisse, ja kuna me ei lasknud, siis heitis mati peale pikali ja lihtsalt oli seal ukse taga. Kui lapsed läksid hoovi peale mängima, läks tema ka alla neid valvama ja tuli tagasi, kui lapsed tulid tuppa. Kui koju tagasi tulime peale jalutuskäiku, oli nii rôômus. Aga R. ütles talle lôpuks täna hommikul, et ta peab ära minema, ja kujutage pilti, ta lihtsalt läkski. Ma olin öö otsa ta pärast südant valutanud, juba temasse kiindunud ja kurvastanud, et me ei saaks teda iial endale jätta. Ja siis ta lihtsalt läkski ära. Selline tark koer oli.
Kullake, mäletad, ma rääkisin Sulle taolisest asjast ;)
VastaKustutakas sa mäletad seda suurt valget koera, kelle su vanemad ükskord öösel koju kaasa tõid, siis talle suitsuvorsti söötsid ( see oli vaesel nõuka-aal) ja kööki magama unustasid ja kellega pahaaimamatud lapsed hommikul kohtusid? Ratsionaalne seletus - targad koerad otsivad vahel asenduskodu.
VastaKustuta