Mu sääremarjad valutavad juba kolmandat päeva, sest käisin laupäeval fest-nozil tantsimas. Koju magama jôudsime kell 5 (!) hommikul, seda pole minuga juhtunud juba aastaid. Vôrreldes eelmise korraga suutsin ma oma jalgu rohkem lôdvestada ja ûleûldse oli vâga vinge, eriti viimane tants, kus ûks kildiga onu mind tâiesti tundmatut tantsu tantsima kutsus. See on ikka teine asi, kui mees oskab tantsida, me ei vâsi seda kordamast, eks ole? Aga pidu algas koledasti - ûks mees kukkus kokku, tuli kiirabi ja pidu lûkati edasi. Mina juhtusin pealt nâgema sûdamemassaazhi ja ûhtâkki môjus see mulle kui shokk, ma polnud kunagi midagi sellist elus nâinud ja see tuletas mulle meelde kôik mu isaga juhtunu. Ühesônaga, mul lâks kaua aega, et maha rahuneda. Ja pani môtlema selle ûle, et jâtkuks mul vaid jôudu ise olla see, kes lâheb inimest aitama ja ta elu pââstma, on ju neid esmaabikursusi lâbitud kûll.
Neljapâeval on minek Pariisi, kodus on praegu kastid (mida lapsed regulaarselt ûmber kallavad), âmbrid, harjad, hunnikud, aga suurim tôô on tehtud, vôin minna puhkama. TULLA puhkama Eestisse. Oleme ârevil ja rôômsad. Kohvrid ei mahu kinni, sest miskipârast panin ma sinna sisse kûmneid suvekleite. Hea tâdi T. tuleb meile lennujaama vastu, milline tore ja armas sôber, sest kolme kohvri, kâru ja kahe nukitsamehega taksot oodata (olen seda juba teinud) on suhteliselt vâljakannatamatu.
Ilmad on siin jôledad praegu. Meie piirkond on raudselt Prantsusmaa ôudsaima kliimaga koht, selles pole kahtlustki....
Me hakkame vaikselt tulema! Igatahes!
 |
| Esimene ilus päev (tundub, et alates jaanuarist). Koer ei ole meie oma, vaid mingi suvaline, kes noolis meie küpsiseid. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar