Huhuhhhuhuhhhh.

Nii kiire on olnud!
Eelmise reede ôhtust pûhapâevani ma tegin ainult süüa. Reedel tegin oma esimest veinikastet kalatoidu jaoks: ma ei tea, mida ma küll selle juures peljanud olen, et enne pole teinud. Valge vein annab tôelise french touchi asjale juurde, jube hea oli, isegi lapsed sôid ja kiitsid. A. on nii viisakas ja ütleb alati: "Emme, see on väga hea toit. Aitäh, et sa nii head toitu tegid". No on tôesti hea meel, kui lapsed söövad su tehtud toite, ma ei kannata toiduga pirtsutajaid.
Eelmisel laupäeval oli järjekordne pelmeeniorgia. Siis jooksime tsirkusesse, kust jooksime üsna ruttu välja. A. hoidis silmi, kôrvu ja nina kinni, sest see etendus ei olnud üldse lastele môeldud (nt loobiti elava turteltuvi poole laiu lihunikunuge). Minu süles istus E. ja üks sôbralik suur down-poiss, kes lihtsalt tuli minu ja R. juurde ja istus vaheldumisi meil süles, kallistas E.-i, ja oli muidu armas. Lastele ikka ei osata etendusi teha, isegi meie enda Nukuteatri etendused ei ole eriti vaimustavad. Kôik on liiga lärmakas vôi üleintellektualiseeritud.

Pelmeeniteonägu vol. 1

Pelmeeniteonägu vol. 2

 Ja laupâeva ôhtu veetsin nagu mu kôikvôimas tâdi, kes alati kella kolmeni ôôsel oma laste sûnnipâevi ette valmistab. Tegin vôileivatorti ja jogurtitorti maasikatega (sest on ju maasikaaeg, tarbi lokaalselt, môtle globaalselt, eks ole), pakkisin kingitusi, puhusime ôhupalle, katsime lauda... jummel, ma olin nii vâsinud, et lihtsalt kukkusin voodisse.
Pûhapâeval oli A. sûnnipâev, mis oli väga tore. Kingitusi oli liiga palju, see on selge, aga mida teha, kui head ja armsad inimesed Eestist on lihtsalt nii head ja armsad! A. ûks kingitus oli ûllatussôit poniga lâhedalasuvas ratsatalus. Ta oli nii-nii tubli ja ûtles, et "âh, ma ei karda ûldse" ja istus 50 minutit poni seljas nagu mihkel.

 

See tort läheb mu ebaônnestunud tortide nimekirja: maitse oli väga hea, aga agar-agari (loomse zhelatiini looduslikum variant) kasutamises pean ma veel end täiustama, sest kui ma vormi lahti tegin, siis sôime järgmistel päevadel torti kausist, hahahahaaa!

Kui hâsti vaadata, siis näeb, et ühte hammast ei ole!

Samal ôhtul tulid külla sôbrad Nancyst. Mehed käisid kunsti tegemas ja naised olid kodus lastega. Rrrr. Ei, aga see oli seda vâârt, sest sein, mida nad maalisid, tuli super. Mina olin muidugi vâsinud, eriti kuna E. oli ja on praegu nagu kuri pâkapikk, ta loobib asju, nôuab ei-tea-mida, jonnib ja vajab ûlikannatlikku kâsitlemist.

Ma tahaks veel sellest väsitavast nädalast ja väsitavatest inimestest kirjutada, aga see poleks eriti viisakas.
 
Raha pole me ikka veel saanud.

Aga see ei takista mul muidugi krediitkaardiga laiutamist.

E. uued väljendid, mida on nii vahva poes vôi tänaval kavala näoga karjuda: "Papa kaka!" "Papa pipi (piss pr k)!"
A.-l on nüüd peale suure ôe Léa ka suur vend François.
M-l on palju tööd ja vähe tahtmist.
R-l on kevad südames (loe: tung tormata seinu maalima).