laupäev

Seero Birsbowden

Nädal on möödas, esimesed tunnid on ära olnud. Lapsed on ikka nii toredad ja mulle meeldib ôpetada, kohe esimene tund tuli see tunne meelde. Muidugi vôib arutleda selle üle, kuidas hoida vaos 12-15 aastaseid pubekaid. Ja mulle meeldib neid jälgida, kui paluda neil paari minuti jooksul millegi üle järele môelda: sa lihtsalt näed, kuidas nende ajus ei liigu mitte midagi. Pastakas on suus, silmad pöörlevad peas, pilk on pööratud kaugusesse- jätab ju tôsise mulje? Aga tulemust ei midagi.

Muidugi on tobe see, et mul pole vajalikke ôpikuid ikka veel. Ja mul on ühes tunnis viis ôpilast, kellel on kôigil väga erinev tase prantsuse keeles, nii et suhteliselt palju on nuputamist.

A.-l on vist lasteaias natuke parem, aga meile ikkagi ei meeldi ja me jälgime teda. Ilmselt on see kanaema-isa probleem rohkem, kui tema oma... :) Aga ma nägin näiteks pealt, kuidas üks kasvatajatest lapsi ukse juurest minema ajas: järsult, jôhkralt, kaelast pigistades, suu kriips ees... Ja A. rääkis nii muuseas ükskord, kuidas kasvataja tal käevarrest kôvasti kinni vôttis millegipärast. Ta pole selliseid asju kunagi rääkinud.
Töönädala lôpuks olin ma ikkagi päris väsinud kogu sellest pere- ja tööelu sobitamisest ja uuest algusest. E. ja R. saavad kodus imehästi hakkama ja E. hoiab nüüd rohkem R. poole isegi.

Aga täna ôhtul käisime maailma lahedamail peol. Siin meist u 10 min autosôidu kaugusel metsa sees peetakse ühe tüübi talu kôrvalhoones illegaalseid teemapidusid koos söögi, joogi ja muusika ja filmiga. Inimesed olid kôik nii lahedad, lapsi oli meeletult ja toit oli jube hea. Laste jaoks olid ühe platsi peal igasugused erinevad mängud, mida ma eluski näinud polnud. Kôik on selline kodukootud, aga samas proff. Me lapsed olid nii toredad, mängisid, suhtlesid, üldse ei virisenud (kuni mingi kellani)- tore oli. Vôib-olla tuleb kunagi Eesti teemaôhtu, rääkisime sellest natuke korraldajatega.

Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.

Mul on siin tunne, et ma saan hingata. Ja see alternatiivne elustiil sobib mulle, see on kuidagi nii vabastav, kui kôik on ümberringi samasugused nagu sina. Teised on muidugi oma alternatiivsuses palju kaugemal, me oleme pidanud tegema järelandmisi. Vôi pole osanud neid mitte teha.


Vaene lapsuke, kelle nägu on ribadeks, ta lihtsalt kukub kogu aeg.
 
Minu klass!



Käisime mingil laadal.

Minu "nimi" ilmus koos pildiga ka ajalehes.

Naabritüdrukuga mängimas.

2 kommentaari:

  1. Mul on nii hea meel, et sa kodunenud oled.See on ikka nii tahtis ja noh ega seal see maastik ja ilm ka vaga palju Eesti omast erine, v.a seal pole kaski.
    Muide mida Alma siis lasteaias soob. Mind vaga huvitab. Patuga meil oli suur vestlus reede oosel, mis saab. Millal lasteaeda ja millal jargmine kukkel kupsema ning raha tahtsusest. Elsa hoian soimekast uldse eemal ja lasteaiaga vaatab. Kukkel pole meil aga projekt ja hingetombe aega on ka vaja. Ja nutsu tahtsust ei tohi ulehinnata(muidugi sel juhul ei tohi moelda veel aiaga majast ja Elsa kooliminekust ja auto katki minekust)

    VastaKustuta
  2. Emand Birkenbaum, proua Tigutikker, maadam Serova, nimemängud! Vanaema ei igatse noorusaegu tagasi - hoida madalat profiili ja eemalt targutada on ka tore. Viinamarjad on hapud.

    VastaKustuta