Loll auto.

Eile sôitsime siit alla orgu, kus toimus E. tüdrukuteôhtu. Autos olid peale meie ka kaks sôpra. Ühel hetkel peale järgmist teekäänakut (R. sôidab väga hästi ja pigem aeglaselt) sôitis meile meie oma sôidurajal ülikiiresti vastu samasugune loll punane auto nagu pildil. Mul on praegugi silme ees see, kuidas ma näen auto nina meist paari meetri kaugusel, otse meie ees. R. tegi ülijärsu pöörde vasakule ja jumal tänatud, et just selles kohas oli üks eend, paar meetrit varem vôi hiljem oleksime otse kaljus olnud, vôi kui oleksime teisel pool teed olnud, siis otse kuristikus. Teine auto kihutas minema, ei tulnud isegi vaatama, mis olukorras meie oleme. Kui R. autost välja sai, oli ta üleni valge, nägu, huuled kriitvalged, ja täpselt sellises shokiseisundis nagu esmaabikursustel kirjeldatakse: ta tahtis minema joosta, seletas midagi omatte... Ma püüdsin ta kinni ja üritasin teda istuma panna, teda kuidagi rahustada. Mu enda jalad ei kandnud all ja värisesid ja ma ei suutnud praktiliselt hingata. Helistasime politseisse, kellel oli asjast konkreetselt savi, kuna keegi ju surma ei saanud. Önneks oli A. ja sôpradega kôik korras, nad praktiliselt ei näinudki midagi.

Sestap süveneb mus veelgi rohkem vastumeelsus autode ja inimeste vastu, kes autoga korralikult sôita ei oska, kes ei pea kinni kiiruspiirangutest, kes ka tagatipuks ôigustavad endi vigu. Kui seda juttu veel arendada, siis vôiks üldse küsida (Eesti kontekstis just), milleks meile linnas autod, milleks meile mingid eriti kallid ja erifunktsioonidega autod, milleks see muutus inimese psüühikas nii pea, kui tal auto istumise all on, milleks on liiklusohutust puudutav poliitika nii vähe repressiivne... Minule ei meeldi autoga sôita, mulle ei meeldi oma last selles solgutada ja autot kasutame täpselt nii vähe, kui vôimalik, arvutades alati, kuidas oleks odavam ja keskkonnasäästlikum. Ja kui Eestis liiklus sama hull on, kui ma seal veel vankriga ringi jalutasin, siis parem hoidku autojuhid oma nahk. Kaua vôib? Urr.