Elu nagu karussell.

Kôik on nii väga naljakas praegusel hetkel.

Nali hakkas pihta, kui saabus sünnipäev. Sünnipäeval sain teada, et saan tööle ja sünnipäeval ilmus meist väga tore artikkel siinses Järva Teatajas (sellega oli veel see naljakas asi, et lapsed olid enne ajakirjaniku saabumist normaalselt riides, aga sel ajal, kui meie tâhtsalt oma elust rââkisime, vahetasid nemad riided âra, nii ongi A. nagu vâike mustlasneiu ja E. ajab taga sportlikku maikastiili). R. viis mind restorani lôunat sööma, seal oli ka väga naljakas, sest ma pidin pea et üksi palju 14-kraadist punast veini jooma, sest R. ju juhtis. Pidin sôbranna juures kohvi jooma suures hâdas, olgugi et ma enam kohvi ei joo. 

Reedel käisime punkkontserdil, ühe inglise bändi kontserdil, kes on tegutsenud juba 35 aastat. Lapsed olid ülemakstud pubekaga rahulikult kodus sellal, kui ema (33 a.) lava ees hullus, tôukles ja vâânles. Oli uskumatu ôhtu, noorus tuli meelde, kôik olid nii toredad, muusika oli fantastiliselt puhas- mu ainus kahetsus on, et ma lavalt publikusse ei viskund. 

Aga näe, täna kael valutab.

Ja kontserdile jârgneva pâeva ôhtul lâksime toetama sôbranna korraldatud ûritust nimega Zumba Party. Aga me keegi ei viitsinud dresse selga panna (mul ei ole isegi T-särki, kui sellist, olemas). Nii me siis seal higistasime, saapad ja teksased jalas, keset 70 sportlikku naistekarja, kellel tuli käte-jalgade koordinatsioon meist PALJU paremini välja. See oli väga naljakas, kui vaid teised, sportlikud inimesed, nii huumorivaesed poleks olnud.

A. oli kaasas ja sai ise hakkama. Kuna mul polnud raha kaasas ega ka pangaarvel mitte, siis ûtlesin talle, et autos on mahla, aga siin praegu mul raha pole, et midagi talle osta. Ühel hetkel nâen, et A. tuleb, kâes plasttops Coca Colaga. Tema olevat lâinud joogionu juurde ja ôelnud, et "ma tahaks Coca Colat, aga mu emal ei ole raha". Nii ta saigi juua. Mul oli pârast muidugi vâga piinlik. Önneks toimus ûritus teises linnas.

Home, cold home.

Kojujôudmine oli muidugi meeldejââv: ôues olid kûlmakraadid ja kodus oli jâine ôhk. Koorisin E. paljaks ja toppisin ta juba meie "istevanni", aga mida ei tulnudki, oli soe vesi. Selgus, et katkise radiaatori tôttu oli kogu meie kûttevedelik otsa saanud ja nii veetsimegi 4,5 pâeva sooja veeta. Lapsepôlv tuli meelde, kui oli vaja midagi vôi kedagi pesta. Kausisûsteemid, tâdi Helju nipid, hea sôbranna, kelle juures pûhapâeval terve pere puhtaks sai pestud.
Siis kohe jârgmisel pâeval lâks arvuti katki. Hakkas teine tegema haavatasaanud hallhaiguri hââlt. Nii et lisaks ootamatule kûtteostule pidime ka ootamatult arvutisse investeerima.
Siis olid nohud, laste kukkumised, ôised kuutôbisused ja luupainajad (kas on kole oma last kutsuda ôiseks luupainajaks?).
Ja siis selgus, et oli tâiskuu ja peale seda, kui kuu jâlle kahanema hakkas, lâks elu rohkem joonde. Pâike tuli vâlja ja nohu lâks âra.
Kaks esimest pappkasti on pakitud. Sees on raamatud. Olen tubli ega vôta kaasa raamatuid, mida ma tôenâoliselt kunagi ei loe. Jârgmine plaan on minna lastetuppa ja karmilt nende mânguasju sorteerida.

Fotod ilusast pühapäevast.

Lavastatud stseen "Turistid".

Loodan väga, et see lehehunnik polnud koerajalutajate lemmiktualett.

Trummarite raske elu.

E.-l on uus hobi: mängida hommikust ôhtuni trumme tühjakskallatud mänguasjakastide, potikaante ja plekkkarpide peal. Pulkadeks on kaplad. Jube lärmakas värk. Loodame, et tegu on mööduva kirega, sest vastasel juhul pean hakkama rääkima naabritest, kellele see ei pruugi meeldida.
Eestisse-sôit läheneb. Enne oleme paar päeva Pariisis, lähme R. isapoolse perega restorani, et tähistada R. sünnipäeva ja emaga läheme karussellile, guignole vaatama ja Eiffeli torni lastele näitama. Ja Eestis on päris palju tegemist, tähtsaid kohtumisi päevad täis. Me pole juulist saadik Eestis olnud, see aeg on liiga pikk, lapsed pole vanaema näinud nii kaua. Aga eks ta oli taotluslik, et raha kokku hoida kolimise jaoks...

Isaga maalimine on vôtnud uued môôtmed: nûûd maalitakse pôrandal ja hiigelsuurtele lehtedele. Ema tähelepanu koondus hoopis tolmuteradele pôrandal.

R. tâditûtar oli kûlas.

Trummaril ikka juhtub.

Vanui piltei

Hea, et mul i-mitmus ikka meeles on.
Kuna mul on nûûd uus juhe, saab kehva mobiiltelefoniga tehtud pildid ka ûles panna vanamadele vaatamiseks.
Ma ei viitsi siia midagi kirjutada. Saabumas on kolimisstress, lahkumisstress. Hea vâhemalt, et on kevad.
Kodu ja tôôd meil ikka pole.

Pingelangus.

No ilmselt on see kuidagi geneetiline vôi vâga naiselik, aga pidude-ûrituste korraldamine on ikka paras stressiallikas mu jaoks. Tâna toimus siis A. sûnnipâevapidu, eile veel kâisime grillimas, jôudsin koju lastega kell ûheksa, hakkasin siis veel koristama ja kûpsetama.... Aga kôik lâks muidugi kenasti, olin kolm tundi meelelahutaja rollis, tegime toolidemângu, aarete otsimist, pudelimângu, kaardimânge, meisterdamist, lôpuks oli mul hââl âra. 
Kutsutud olid ainult A. lasteaiakaaslased, ega me neid eriti tunne, aga kuna ta lâheb sealt koolist suvel âra, siis môtlesin, et see oleks hea môte neid siiski kutsuda. Muidugi kingiti  A.-le tema esimene Barbie, see va soerd. Vôiks ôelda, et me môlemad R.-ga jâlestame neid nukke. Aga noh, mida teha. Lâhedased ja sôbrad ju teavad meie pôhimôtteid, aga siinse lasteaia rahvaga pole meil kuigi palju ûhiseid puutepunkte. Et tal on nûûd siis Barbie (ma pean sellest ûle saama). Önneks tundub, et see on mingi fake-Barbie, sest tal tuli vahepeal juba kâsi kûljest âra. Peab lootma jââma sellele, et soerd kaotab varsti nâiteks pea. Vôi hakkavad ta kaunid blondid juuksed hallitama (meie korteri sanitaarse seisukorra juures poleks see ûldse ûllatav).
Homme on proovime minna esimest korda neljakesi ratastega sôitma, sest juhtumisi on nad praegu kôik tôôkorras, kuna sel ajal, kui mina lastega pidutsesin, parandas Mees hoovis rattaid. Ja siis on jâlle tôô-kool-lasteaed, ûles kell 6, koju kell 18.
***
Hirmus lugu on veel see, et ma ei tea, mida teha, kuna ma leidsin Punasest Ristist siin ûhe vahva kleidi, mis mulle vâga meeldib, aga mille allservas on matrjoshkade ja Kremli tornide rivi... Mul on ju matrjoshkade vastu salaarmastus. Aga kuidas ma kâin praeguses poliitilises olukorras selle kleidiga ringi, ah? Olen praegu kodus salaja kandnud, akende ees on siis luugid ja katsun pûsida ûhes toas, et mitte kahtlust âratada. Aga mida teha edasi? Ilmad lâhevad ilusamaks, posti teel saabuvad uued kingad... Ma tahan oma matrjoshkasid kanda!!!

Maailma efektseim ja lihtsaim (ja ka tâitsa maitsev) kook.

Tavapärased vôitlusstseenid.

Sünnipäevapoisid.

Ja tüdrukud.

Väga popp poiss on keskel.

Vaheaeg, peod, paanika.

Käimas on vaheaja viimane nädal. Kohati on tore, et lasteaed uuesti pihta hakkab, sest lapsed on sel vaheajal kuidagi vôimatud. Üks teeb draamat, teine on tâiesti taltsutamatu... Panevad meid proovile.
Eelmisel nâdalal pidasime âmma 60-aastast juubelit Prantsusmaa lâânepoolseimas paigas, Ouessant'i saarel. Teel sinna oli torm, nii et veetsime 3 tundi keset lainevahtu ja tormi: lapsed oksendasid koos teiste reisijatega, oksendamise vahepeal magasid sûles, meie ei oksendanud, aga minul oli pâris, kohe pâris-pâris paanikahoog, surmahirm oli ja pâris vôimatu oli end kontrollida. Aga saar ise oli vôimas, meie ûks viimaste aastate parimaid reise (aga arvatavasti oli see sellepârast nii, et enne olid lapsed vâikesed): lapsed on tublid matkajad, isegi E., kes on ju pâris vâike veel, saime kôndida, mina kâisin lastega isegi ûhes muuseumis, lapsed otsisid mere âârest varandusi ja leidsid neid pâris palju, meie nautisime looduse imet. Ookean on vôimas ja aukartusttekitav. Aga muidugi unustasime fotoaparaaadi mandrile, nii et pilte polegi. Ja saareinimesed on ka teisest mastist (ha ha): neist meremeestes kohe on midagi vôimast.
Kodus on ka hea olla, A. sûnnipâev oli, pidu tuleb laupâeval, nii et ei ole siin aega puhata. Peaks lastele mingeid mânge vâlja môtlema, peaks menûû peale môtlema, peaks koristama... peaks ôppima ka vahepeal. Aga tâna oli nii ilus ilm, et lamasime hoopis sôbranna juures teki peal, lapsed jooksid pluusi vâel ôues, sôime kooki ja parti, R. tegi sellekevadise esimese seinamaalingu, kôik olid rôômsad.

Vanaema kingitud roosa tutu oli tâielik hitt.

Juuksed jââvad vihmavarju kûlge kinni, kui pidevalt sehkendada!