Overdose

Kas kôik on ikka okei, kui ma teen masinlikult liigutuse, et oma täiskasvanud ôel nina pühkida ja kui ma panen midagi märkamata lapsele terveks päevaks kaks paari aluspükse jalga?!...

Illusioonide purunemine ehk meelespea tulevikuks

Illusioonid on purunenud, tuleb edasi minna. Küsimusele, kas olla nii vôi olla naa, saab vastata ainult "naa". Ma ei tohi seda enam unustada (ja kui meelest läheb, tulen blogi lugema). "Ei" peab ka ôppima ütlema. Aru saama, mis on mu vôimalused, vôimekused ja piirid. Valima mitmest variandist ühe ja selle juurde jääma. Mul on kurb, hästi kurb, aga ônneks on mu elus muid, loomulikult tähtsamaid asju, nt nagu pere, lapsed.
Tekib jälle pôgenemissoov. Inimestest eemaldumise soov. Tunne, et kohe jään haigeks.
Jäägu see päike veel môneks ajaks taeva.

Surm ja elu

Kuidas seletada lapsele surma? Ühtäkki jääb sônadest puudu, loogikast puudu, ei tohi hirmutada, ei tohi olla liiga udu... Aga tundub, et saime, pendeldades religioosse ja maise lähenemise vahel, isegi hakkama.
***
See on nagu rusikareegel, et iga kord enne pikemat ärasôitu tekib korraga miljon vôimalust, pakkumist, tegevust. Nii et on kohe raske ära minna. Aga nii me oleme kord otsustanud ega lase ennast millestki kôigutada.

Rida rubriigist "enesehaletsus".

Aga kes minu eest hoolitseb?

Ideaaaaalsed inimesed. V.a. môned.

Kôik on ümberringi nii ideaalsed ja teavad kôike. Ütlen seda täiesti irooniata. Ma vaevlen iga jumala päev piinades, sest tunnen, et pole piisavalt hea ema, naine, sôber, tuttav, inimene. Tunnen, et ma ei oska midagi ôieti ja lasen end teiste nôuannetest, kriitikast, eludest liialt môjutada, st et see paneb mind veel suurema käkina tundma. Tahaks just ennekôike olla hea ema. Aga see on nii raske! Ma nii imetlen neid inimesi, kes on rahulikud, paigas, kindlad, et nende valikud, eluviis, otsused on ilmôiged. Kuidas suurendada usku endasse?

Oeh, nii armas.

Uskumatu, kuidas üks inimene vôib oma sônu süüa. See inimene, kes vandus kümme aastat, et "ôpetajat minust küll ei saa". Nüüd vahepeal sai, geenide vastu ei saa ja ma olen selle aastaga nii palju ôppinud. Ka vaeva näinud. Aga lapsed annavad nii palju tagasi, et see kôik on seda väärt olnud.
Täna sain teada, et ühe klassi minu grupi ôpilased tegid tasemetöö väga hästi.
Ja sain sellise kirja teiselt klassilt, kellega ma kôige rohkem kaklesin:

Õpetaja Mailis!!!!

Kõik meie klass on ära vajunud pärast teie lahkumist...Ilma teieta pole tund enam sama. Teiega sai alati nalja ja oli tore, aga nüüd....Terve klass on kurb ja mina vahel siiski nutan!!! Olite meile väga-väga-väga kallis!!! Terve tund on haud vaikus ja ainult kuuled puude mühinat!:( Me igatseme teid ja loodame teid näha veel kunagi!!!! Kui oleks võimalik sooviksime terve rühmaga teid näha ja olla teiega koos kasvõi 2 min... BTW! Isegi meie Getliniga oleme vait tunnis, see tähendab haud vaikselt. Ilma teieta on meie Prantsus keele tund surnud!!!!! Soovime teile ilusat puhkust!!!:)

Parimate soovidega:
5 A klass!!!!

Vahva!

Kas olla nii vôi olla naa? vol. 100

Pidevalt on selline kuhugi mittekuulumise tunne. Oled nagu olemas ja ei ole ka. Pidevalt on igav ja kuskil mujal tundub parem. Möödarääkimised on pidevad. Nalja ei saa. Kôik on nii hirmus korralik, püüdlik ja hea.
Kas üksikulgemine on geneetiline?
Vôib ka olla, et viga on ainult selle üksikulgejaga endaga. Vôi äkki tôesti tuleb otsida uus koht, kuhu on lihtsam kuuluda.
*
Olen otsustanud vôtta aega enda jaoks. Iga päev natuke. Sest mulle tehti viimaks selgeks, et ma muudkui annan ega saa vastu midagi. Aga ma ei oska seda üldse teha ja aega pole ka. Eks see andmine annab ka muidugi mingit sorti môtte minu elamisele ja see on ôudne. Et midagi muud justkui pole, kui teiste teenimine, kuulamine, armastamine.
"Ma ei taha olla üks pisike praht"!